- Näitus: Kodanikuvabaduste kaitse
- Euroopa Parlamendi teenäitaja roll
Euroopa Parlament on püüdnud inimõigusi kaitsta ja edendada juba algusaegadest saadik. Parlament tegi selles valdkonnas mitmeid poliitilisi algatusi ja võitles eelkõige selle eest, et Euroopa Ühendus võtaks vastu Euroopa inimõiguste konventsiooni. Parlamentaarne Assamblee oli seisukohal, et arvesse tuleb võtta ühenduse liikmesriikide kodanike kõiki kodaniku-, poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi.
Euroopa Parlament taunis juba 1975. aastal seda, et toona peamiselt majandusliku suunitlusega Euroopa ühenduste asutamislepingutes ei mainitud inimõigusi. Seetõttu võeti vastu resolutsioon, milles parlament rõhutas, et Euroopa Liidul peab tulevikus olema oma põhiõiguste harta. Euroopa Parlamendi liikmete silmis oli selle roll kinnitada ühtse Euroopa loomise poliitilist eesmärki. Kaks aastat hiljem viisid parlamendiliikmete pingutused selleni, et Euroopa Parlamendi president, nõukogu eesistuja ja Euroopa Komisjoni president allkirjastasid Luxembourgis deklaratsiooni, milles nad kohustusid ühiselt ja oma institutsiooni nimel austama põhiõigusi.
- aastal võttis assamblee suure häälteenamusega vastu Euroopa Liidu lepingu eelnõu (Spinelli eelnõu). Selles nähti ette, et liit võtab viie aasta jooksul vastu põhiõiguste deklaratsiooni. Mitmel korral oli Euroopa Parlamendile toeks Euroopa Ühenduste Kohus, mille kohtupraktika nägi ette, et inimõiguste kaitse tuleb tagada ühenduse õigusega.
- juulil 1987 jõustus ühtne Euroopa akt, milles tuletati meelde liikmesriikide kohustust edendada ühiselt demokraatiat põhiõiguste – vabaduse, võrdsuse ja sotsiaalse õigluse alusel. Kuid Euroopa Parlament soovis veelgi enamat, olles veendunud, et inimõiguste austamine on ühenduse legitiimsuse hädavajalik eeltingimus. Seetõttu kuulutas ta 12. aprillil 1989 välja ja võttis vastu põhiõiguste ja -vabaduste deklaratsiooni ning kutsus kodanikke üles seda aktiivselt toetama. Euroopa Parlamendi kaitstavate põhiõiguste hulka lisandusid sel ajal keskkonna säilitamine ja mõned uued sotsiaalsed õigused (õigus sotsiaalkaitsele, õigus haridusele, tarbijakaitse jne). Kuigi see tekst oli edasiviiva tähtsusega ning mõningaid täpsustusi lisati vahepeal ka Maastrichti ja Amsterdami lepinguga, võeti Euroopa Parlamendi liikmete ootusi arvesse alles 1990. aastate lõpus.