Näitus
15 liikmesriigi riigi- ja valitsusjuhid otsustasid pärast Euroopa Ülemkogu Kölni kohtumist 1999. aasta juunis kodifitseerida Euroopa kodanike õigused, et nende erakordne tähtsus ja ulatus leiaks Euroopa Liidu kodanike silmis nähtavalt kinnitust. Euroopa Parlamendi jaoks tähendas see otsus võitu. Euroopa Ülemkogu muutis oma suhtumist tegelikult mitmel põhjusel.
Ühelt poolt tekkis Euroopa Liidu pädevuse järkjärgulise suurendamisega ka suurem tõenäosus, et ühenduse institutsioonide või liikmesriikide tegevus hakkab mõjutama kodanike õigusi. Teisalt suurendas inimõigustega seotud muret Euroopa Liidu kavandatud laienemine riikidesse, kus alles hiljuti oli kehtinud ebademokraatlik kord. Seetõttu oli põhiõigused ja ühised väärtused vaja määratleda ühesainsas tekstis ning tagada, et need oleksid Euroopa Liidus kaitstud. Lisaks pidi Euroopa Liit looma selge põhiõiguste kataloogi, kuna need küsimused sattusid üha kesksemale kohale tema suhetes kolmandate riikidega.