Tutvu Euroopa kuninglike perekondade segavereliste liikmetega.
Hoolimata sellest, et nende abielu oli korraldatud, kogesid Charlot ja George III siiski sügavat ja armastavat suhet. Eriti ühendas neid armastus muusika ja kunsti vastu.
Kuid Charlotte'i diskrimineeriti tema rassilise kuuluvuse tõttu. Teda nimetati tema silmapaistvate mulati näojoonte tõttu mõnikord inetuks. Ja siiski – nagu näitavad maalid kuningannast, motiveerisid neid märkusi rassist tulenevad erineva arusaamad ilust.
Teisest küljest on mõned ajaloolased vaatamata kindlatele tõenditele väitnud, et tema Aafrika päritolu on küsimärgi all.
Laiema tähendusetõttu on see jätkuvalt arutelu teemaks. Näiteks tähendaks selline päritolu, et nii tema lapselapse kuninganna Victoria kui ka tolle järeltulijate sugupuus oleks mustanahaliste verd.
Tundub ilmselge, et rassiküsimused mõjutavad jätkuvalt arutelusid mitte ainult kuninganna Charlotte'i, vaid ka selle üle, millistel tingimustel võivad inimesed tulevikus olla troonipärijad Euroopas laiemalt.
Ta sünnitas 15 last, kellest 13 jõudis täiskasvanuikka. CHarlotte on tuntud ka Ameerikas, kus üks Põhja-Carolina osariigi linn kannab tema nime.
Huvitaval kombel on tõendeid, et kuninganna Charlotte ei pruukinud olla Inglismaa esimese segavereline kuningannana.
- aastal Valenciennes'is Prantsusmaal sündinud Hainault' Philippal olid mustanahalistest mauridest esivanemad. Philippa abiellus Yorki Edwardiga, kellest vahetult enne nende pulmi 1328. aastal sai Inglismaa kuningas Edward III. Kuningannaks sai ta umbes kaks aastat pärast abikaasa troonile asumist 1330. aastal.
Erinevalt Charlotte'ist ei olnud tema rass ja füüsiline välimus alusetu kriitika objektiks. Selle asemel kirjeldati teda keskaegse kirjaniku Joshua Barnesi sõnul kui „väga head ja võluvat inimest, kes ületas enamikku naisi meeldiva loomuse ja voorusliku iseloomu poolest“.
On ilmselge, kuninglikud pere et segaverelised liikmed ja monarhid on olnud olemas nii Euroopa minevikus kui ka tänapäeval. Hoolimata katsetest neid ajaloo annaalidest kustutada on maalikunstnikud, kirjanikud (st Eschenbachi „Parzival“) ja progressiivsed ajaloolased muutnud segarassilised kuningapere liikmed Euroopa ajaloos nähtavateks ja tähtsateks tegelasteks.
Segarassist kuninglikke paare eksisteerib ka tänapäeval, nagu printsess Angela ja Liechtensteini prints Maximillian, Sussexi hertsoginna Meghan ja prints Harry ning krahvinna Mary ja Austria krahv Ferdinand Leopold Joseph von Habsburg. Nad ei ole mitte kõrvalekalded normatiivsetest ootustest „viisipärasele“ kuninglikule liidule, vaid pigem üksteisele pühendunud inimesed.
Tunnustades ja aktsepteerides kõigi inimeste inimlikkust ja väärikust, saame jagada kuulsusrikast lugu segaverelistest inimestest, kes on alati panustanud Euroopa pikka ja rikkalikku ajalukku.