1. Näitus: Naised kirjutavad linde
  2. Olive Thorne Miller
Näitus

Naised kirjutavad linde

Olive Thorne Miller

Looduskirjandus kõigile mõistetavaks

Illustration of a parrot in a cage. In the background a child is looking at the animal through the bars.

Harriet Mann Miller, keda tuntakse rohkem kirjanikunime Olive Thorne Miller järgi, panustas 19. sajandi linnukaitseliikumisse protestiga taksidermia kasutamise vastu viktoriaanlikus moes. Tema nimetas topiseid „sulemonstrumiteks, millega kübarameistrid peakatteid moonutavad” (Miller, lk 118). Sarnaselt Susan Cooperile oli tema tegevus alguse saanud loodusvaatlustest. Linde hakkas ta määrama 50-aastaselt oma sõbra Sara A. Hubbardi julgustusel, kes oli innukas linnuvaatleja.

A portrait of Olive Thorne Miller from 'A Woman of the Century' (1893) edited by Frances Elizabeth Willard and Mary Ashton Rice Livermore

1901. aastal liitus Oliver Thorne Miller Ameerika ornitoloogiaühinguga, ent oli selleks ajaks kirjanikuna palju aastaid kirjutanud linnuvaatlusest ja lindude eest hoolitsemisest, rõhutades lindude kasulikkust ning taimeseemnete levitajatena nende head mõju põllumajandusele.

Tema looming on tulvil suurepäraseid näiteid keskkonnaharidusest, seda eriti lastele suunatud kirjutistes. Autor nimetas oma näpunäiteid „suhkruvaabaga tarkusepillideks“, meenutab Florence Merriam Bailey oma järelehüüdes „In memoriam: Olive Thorne Miller“ ajakirjas Alk (The Auk; vt Bailey 165; ajakiri kannab nüüd nime Ornitoloogia ehk Ornithology).

Illustration of a woman's head with a hat that is decorated with a a body of a bird

Raamatus „Väikesed sulelised ja karvased“ (Little Folks in Feathers and Fur, 1873) lihtsustab autor noore lugeja jaoks kirjeldusi loomade elust. „Pikad sõnad on hoolega välja korjatud”, teatab ta, „mitte sõnagi teaduslikust klassifikatsioonist ja teaduslikke nimetusigi on näpuotsaga.” (Lk 3)

Eesmärgiga muuta teadus üldsusele lihtsamini mõistetavaks avaldas ta 1885. aastal raamatu „Linnuteed“ (Bird-Ways). See on põhjalik uurimus lindudest, kes lendasid vabalt ringi tema kodus asunud linnutoas, kus ta pidas linnukauplustest vaatlusteks soetatud 35 linnuliiki.

Olive Thorne Milleri raamat päädib peatükis „Nad on su vennad“ üleskutsega saavutada liikidevaheline harmoonia, mis põhineb tema linnuvaatlustest tehtud järeldustel, ning palvega suhtuda loomadesse mõistvamalt ja kaasatundega. „Endi kaunistamiseks ette võetud tapatalgute ... või veelgi hullem, tapahimu rahuldamise“ tulise kriitikuna (lk 203) osutab ta inimeste ja lindude vahelistele rohketele sarnasustele ning iga linnu kordumatule iseloomule, paljastades nii jahispordi, lihatööstuse ja sulemoe julmusi.

Linnud tunduvad olevat kõige õnnelikumad olevused maa peal, ometi ei evi nad midagi sellist, mida meie silmas peame hea elu all.

Olive Thorne Miller, „Esimene raamat lindudest“ (The First Book of Birds, 1899)

Milleri looming on tõestuseks sellest, et lindude vaatlemine võib areneda aktiivseks looduskaitseks. Sel eesmärgil on kirjutatud tema artiklid Auduboni ühingu ajakirjas. Auduboni ühingu asutasid lindude kaitsmiseks 1901. aastal Harriet Hemenway ja Minna B. Hall.