Graceanna Lewis

Seoseid õppimise, hariduse ja keskkonnaliikumise vahel võib aimata ka kveekerist loodusteadlase Graceanna Lewise kirjutistes. Tema suuresti iseomandatud pädevus ornitoloogias, botaanikas, astronoomias, geoloogias ja paleontoloogias on silmapaistev näide naiste teaduslikust uurimistööst meestele kuulunud formaalse akadeemilise sfääri äärealal.

Sõprade Usulise Seltsi liikmena sai ta oma aja naise kohta erandliku hariduse, kuna kveekerite kogukonnas poiste ja tüdrukute õpetamisel vahet ei tehtud. Ema käe alt, kes oli endine õpetaja, läks Graceanne edasi õppima Lewis Kimbertoni tüdrukute internaatkooli, kus alustas õpinguid eelpool mainitud ainetes. Hiljem tekitasid linnuvaatlused temas huvi ka teiste uurimisvaldkondade vastu ning saadud teadmised võimaldasid aktiivselt osaleda oma aja olulistes teaduslikes ja filosoofilistes aruteludes. Teda huvitas näiteks evolutsiooniküsimus, viktoriaanliku kultuuri pöördepunkt. Ta pidas evolutsiooni tõendiks jumalikust täiuslikkusest.

Linnuvaatlus pakkus talle suuremat liikumisvabadust ajal, mil naised tavaliselt ilma saatjata koduümbrusest ei lahkunud. See andis eelise nautida sõltumatust, mis on loodusmaailma avastamise eelduseks. Raamatus „Linnud ja nende sõbrad“ (Birds and Their Friends, 1896) on ta kirjutanud:

Kui rännata omatahtsi põldudel ja metsades, kõrv kikkis linnuhäälitsuse või laulu ootel, silm treenitud tabama vähimatki värelust oksastikus, põnevatest avastustest linnumaailmas ilma juba ei jää.

Lewis sai lõpuks õppida kveekerist ornitoloogi John Cassini juures Philadelphia loodusteaduste akadeemias ning kirjutas seejärel esimese köite oma raamatust „Looduslugu lindudest“ (Natural History of Birds, 1868), mille abil lootis lugejaid loodusele lähemale tuua. Armastus lindude vastu suunas tema tegevust loodushoiu ja -kaitse poole, mis väljendub artiklis „Lüürasaba“ (The Lyre Bird, 1970), kus autor mõistab hukka sulgede kasutamise daamide kübaratel.

Graceanne Lewise religioosne taust sobis õigustama tema huvi eluslooduse vastu, kuna ta tõlgendas seda võimalusena mõista maailma loomise põhjusi. „Ma armastan loodust“, kirjutas ta, „sest see aitab mul paremini aru saada selle Autorist“ (Lewis, vt Hanaford, lk 2). Ta on pidanud ka loengu „Loomariigi areng“, mis toimus Naiste Edendamise Ühingu koosolekul (1877).

Ettekandes kaitses Lewis kristlikku vaadet evolutsioonile, kirjeldades loodusmaailma keerulise võrgustikuna, mis ühendab omavahel seotud olendeid, ning märkis, et eluvormid sõltuvad ellujäämisel üksteisest. Tema märkus vihjab küll teooriale hästi läbimõeldud plaanist, aga näitab ka seda, et Lewis pidas inimest suure ökosüsteemi lahutamatuks osaks. Tekst loeti ette feministlikus ühingus ning see osutab asjaolule, et loomakaitse oli tihti seotud teiste uuenduslike ettevõtmistega nagu naiste hääleõigus või orjanduse kaotamine. Lewiski panustas orjandusevastasesse liikumisse nn „maa-aluse raudtee” kaudu.