Naised kirjutavad linde
Fannie Hardy
Demokraatlikuma teaduse poole
Demokraatlikuma teaduse poole
Fannie Hardy Eckstormil, kes oli samuti Smithi kolledži Auduboni ühingu liige, olid loodusest kirjutamisel toeks teadmised ümbruskonnast, kuna ta oli oma sünniosariigis Maine’is palju ringi reisinud. Karusnahakaupmehest topisetegija tütrena tundis ta metsloomi varajasest lapsepõlvest. Koos isaga kirjutas ta artikleid looduslugu käsitlevatele väljaannetele nagu Alk (Auk), Linnupärimus (Bird Lore) ning Mets ja Jõgi (Forest and Stream). 1901. aastal avaldas ta esimesed kaks ornitoloogiale pühendatud raamatut: need olid „Linnuraamat“ (The Bird Book) ja „Rähnid“ (The Woodpeckers).
Sarnaselt Olivia Thorne Milleri raamatuga „Pisikesed karvased ja sulelised” on ka Hardy „Linnuraamat“ (Bird Book) koostatud õppevahendina, mis äratab lastes uudishimu ja hoolivust lindude vastu. Võluvad pildid vahelduvad paeluvate jutukestega, kust saab teada põnevaid tõiku ning lindudele iseloomulikke harjumusi – ikka selleks, et tekitada lugejas empaatiat tiivuliste olendite vastu. Käsiraamat jagab märkimisväärselt tänapäevaseid soovitusi, eriti on rõhutatud vajadust siduda laste loodusharidus raamatutarkuse asemel õuesõppega.
Fannie Hardy seab spontaanse uudishimu ning loomade vaatlemise, võrdlemise ja määramise vabas õhus võrreldes õpikutarkusega esikohale:
Õpilane, kes oskab nimetada ühegi uue tähelepaneku mõne linnu kohta,“ väidab ta, „on teinud ära suure töö … võrreldes sellega, kes on pähe õppinud kõik selle linnu ladinakeelsed nimetused.
Fannie Hardy, „Linnuraamat“ (The Bird Book), 1901
Niisiis peab ta linnuvaatlust loomariigi uurimise põhielemendiks, sest see „näitlikustab zooloogilisi põhimõtteid“, „on hõlpsasti tõestatav“ ning „meeldib algajatele“ (3), kes võivad kerge vaevaga treenida oma nägemis- ja kuulmisoskust, et saada asjatundlikuks linnuvaatlejaks. Selline hoiak on osa Hardy loomingus avalduvast mõttest, et teadus peaks olema demokraatlik. Seda ajal, kui viktoriaanlikus kultuuris hakkas elitaarne teadus kohalike teadmiste üle domineerima. Kirjutades mõtestas autor teaduse tähendust uuesti, seades esiplaanile taimi ja loomi puudutava rahvapärase tarkuse ning esitas seda akadeemilise uurimusega samaväärsena.
1921. aastal võttis Ameerika Ühendriikide ülemkohus Auduboni ühingutes üle kogu riigi aastakümneid väsimatult tegutsenud naiste survel vastu 1918. aasta rändlindude lepingu seaduse ning kinnitas seega, et linnukaitse teenib riiklikke huve. Samal aastal võttis atlandiüleste pingutuste tulemusena Ühendkuningriigi parlament vastu sulgede sisseveo keelustamise seaduse, millega keelati lindude hukkamine sulekaubanduse eesmärgil. Need edusammud polnuks võimalikud selliste kirjanike ja ornitoloogide nagu Susan Fenimore Cooper, Olive Thorne Miller, Graceanna Lewis, Florence Merriam Bailey ja Fannie Hardy Eckstorm teedrajava tegevuseta. Nende püüust jõuda loodusega vastutustundliku kooseksisteerimiseni võtsid eeskuju ka järgmiste põlvede keskkonnakaitsjad.