Euroopa vormimine
Tee Euroopa Parlamendi valimisteni (1951–1979)
Euroopa demokraatia algus
Euroopa demokraatia algus
Parlamendiliikmete valimise idee oli õhus juba esimeste Euroopa institutsioonide loomise ajal. Teoks sai see aga mitukümmend aastat pärast Euroopa ühenduste loomist: Euroopa Söe- ja Teraseühenduse ühisassambleesse ei valitud liikmesriigi esindajaid alguses mitte otse, vaid määrati liikmesriigi parlamendiliikmete hulgast.
Sellegipoolest oli nii kodanikele kui algusaja Euroopa ühendustele oluline, et kodanikud saaksid Euroopa tasandil tehtavaid otsuseid demokraatlikult mõjutada. Kuigi liikmesriigid ei kiitnud 1960. aastal otsevalimiste konventsiooni eelnõu (nn Dehousse’i raportit) heaks, olid kodanikud jätkuvalt valimistest väga huvitatud. Euroopameelne leer võitles Euroopa tasandi valimiste eest. Seejuures moodustasid mõned rühmad lausa variassambleesid ja korraldasid varivalimisi. 1970ndatel saatsid kodanikud Euroopa Parlamendile mitmeid petitsioone, milles paluti Euroopa Parlamendi otsevalimiste nimel rohkem sõna võtta.
1975. aastal võttis parlament vastu raporti Euroopa Parlamendi otsevalimiste korraldamise kohta. Raporti koostaja, Hollandit esindava parlamendiliikme Schelto Patijni järgi nimetatakse seda Patijni raportiks. See pani aluse liikmesriikide hilisemale kokkuleppele korraldada Euroopa Parlamendi otsevalimised.
1976. aastal allkirjastasid liikmesriikide välisministrid Euroopa Parlamendi valimisi käsitleva akti, milles leppisid kokku Euroopa Parlamendi otsevalimiste korraldamises. Akti kohaselt pidid valimised toimuma kõikides Euroopa ühenduste riikides ühel ajal, kuid liikmesriikidel oli vaba voli otsustada, millist valimissüsteemi kasutada.
Kuula taskuhäälingut (EN)
Euroopa Parlamenti tulevad kokku inimesed kogu Euroopa Liidust, et arutada kõigi elanike elu mõjutavaid olulisi küsimusi ja teha nende kohta otsuseid. Hääletamine on kodanike võimalus seda protsessi mõjutada. Demokraatia algab meist, inimestest.