Näitus
Auhinna loomise mõte tekkis 1984. aasta juulis täiskogu istungil, kus arutati Andrei Sahharovi olukorda. Uue auhinnaga taheti esialgu tunnustada ida ja lääne suheete arendamist, arutelu- ja uurimisvabaduse edendamist ning inimõiguste ja õigusriigi kaitset. Prantslasest parlamendiliige Jean-François Deniau oli raportöörina seisukohal, et vabadel valimistel valitud Euroopa Parlament peab ja on kohustatud põhivabadusi kaitsma.
Sahharov oli Euroopa kodanik, kes kehastas sõna- ja mõttevabadust ning loobus oma südametunnistuse ja veendumuste nimel kõigist talle pakutud materiaalsetest hüvedest ja autasudest.
Jean-François Deniau
Selle hinnanguga nõustus ka Euroopa Parlament. 13. detsembril 1985. aastal võeti resolutsioon Sahharovi mõttevabaduse auhinna loomise kohta suure häälteenamusega vastu.
Euroopa Parlamendi toonane president Lord Plumb pöördus isiklikult Andrei Sahharovi poole ja sai temalt 1987. aasta kevadel Sahharovi nimelise auhinna loomiseks ametliku nõusoleku. Lõpuks otsustati, et Sahharovi auhinda hakatakse andma inimestele ja organisatsioonidele, kes on inimõiguste kaitsmisele Euroopas või maailmas märkimisväärsel moel kaasa aidanud. Kokkuleppel Euroopa Parlamendi poliitiliste küsimuste komisjoniga otsustati, et esimene Sahharovi auhind antakse 1988. aasta lõpus Nelson Mandelale ja Anatoli Martšenkole. Viimase seadis kandidaadiks Sahharov ise.
