Näitus
1960.–1980. aastatel seisis Euroopa Parlament aktiivselt inimõiguste ja põhiõiguste kaitse eest maailmas, sealhulgas raudse eesriide taha jäävates riikides. Parlament juhtis nendele teemadele pidevalt avalikkuse ja meedia tähelepanu, korraldas arutelusid, võttis seisukohti, koostas resolutsioone, esitas nii kirjalikke kui ka suulisi küsimusi, korraldas teabekogumismissioone, lähetusi ja avalikke kuulamisi.
Näiteks märkis toonane Euroopa Parlamendi president Jean Duvieusart 1964. aasta oktoobris ära Ida-Berliini ja nõukogude okupatsioonitsooni elanike „orjuse ja diktatuuri“ vastase ülestõusu aastapäeva ja avaldas Saksa rahvale parlamendi nimel toetust. Ta tegi seda järgmiste sõnadega: „Niikaua kui sakslased võitlevad enesemääramis- ja taasühinemisõiguse ning vabaduse eest, kusjuures paljud neist on teinud seda elu hinnaga, jätkame ka meie oma töös võitlust selle nimel, et maailmas oleks vabadus.“
- aasta augustis kirjutati Helsingis alla Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi lõppaktile ning selle sätted kajastusid ka Euroopa Parlamendi seisukohtades. Parlament tuletas meelde, et lõppaktile allakirjutanud riikidel on kohustus kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi, sealhulgas nende inimeste puhul, kelle Berliini müür oli üksteisest eraldanud ja kes soovisid oma perega ühineda. 1977. aastal avaldas Euroopa Parlament Saksa DV-le survet, et nad täidaksid rahvusvahelisi kohustusi, kuna idasakslasi takistati süstemaatiliselt emigreerumast oma pereliikmete juurde Saksa Liitvabariiki. Samuti võtsid parlamendiliikmed sageli sõna poliitvangide ja Saksa DV-s kehtestatud repressiivsete seaduste teemal.
